Mida me uurime?

Üldkeeleteadus uurib sõnu mitme nurga alt. Näiteks saame rääkida sellest, kuidas nad omavahel kokku sobituvad (süntaks), kuidas nad osadest kokku käivad (morfoloogia), kuidas nende moodustamiseks vajalikud häälikud üksteisega suhestuvad (fonoloogia) ning kuidas me neid häälikuid füüsiliselt toodame (foneetika). Meie projekt “Eestikeelsete sõnade abstraktsus ja konkreetsus” keskendub sõnade tähendusele, mistõttu kuulub see semantika valdkonda.

Täpsemalt keskendume ühele sõnade tähenduse tahule - abstraktsusele ja konkreetsusele. Abstraktsus ja konkreetsus
moodustavad mõnes mõttes ühe skaala kaks otsa. Kõige kergem on neist terminitest mõelda näidete abil - “laud” ja “kass” kuuluvad pigem skaala konkreetsesse otsa, “sõprus” ja “definitsioon” aga pigem skaala abstraktsesse otsa.

Kõigi sõnade puhul pole see aga nii selge. Mõned tunduvad olevat kuskil vahepeal - näiteks “valitsus” on ühelt poolt oluline ja abstraktne institutsioon, kuid sellegipoolest koosneb vägagi konkreetsetest inimestest. Samuti läheb asi pisut keerulisemaks siis, kui me ei räägi enam ainult nimisõnadest, nagu “kass” või “laud”, vaid näiteks tegusõnadest (“jooksma”, “aimama”), omadussõnadest (“krobeline”, “mõistetav”) ning määrsõnadest (“täna”, “vabalt”). Ka nende hulgas on sõnu, mis tunduvad teistest abstraktsemad või konkreetsemad, kuid nende puhul võib hindamine olla pisut keerulisem kui nimisõnade puhul.


Kas abstraktsus ongi see, kui lihtne on asju meeltega tajuda?

Palju on arutatud ka selle üle, kas abstraktsus ja konkreetsus on võrdsustatav tajutavuse või ettekujutatavusega. Kas sõna teeb abstraktseks puhtalt see, kui inimene ei saa sõna kirjeldatud nähtust või asja näha, haista, kuulda ega katsuda (näiteks “sõprus”), ja konkreetseks see, kui tajumine on võimalik? Kanada professor Allan Paivio näitas tõepoolest juba 1965. aastal (20), et konkreetsed objektid tekitavad inimese peas mentaalseid pilte lihtsamini kui abstraktsed nähtused. See pole aga alati üksüheselt nii, et konkreetseid asju saab meeltega tajuda ja abstraktseid ei saa. Richardson (1976) tegi eksperimendi, mille tulemus näitab, et on enamjaolt tõsi, et kui objekt on konkreetne, siis on teda ka lihtne vaimusilmas ette kujutada, kuid mitte alati, ning seega ei saa konkreetsust ja ettekujutatavust päris samaks omaduseks pidada (21). Tema eksperimendis sai muuhulgas näiteks fraas “erutavad tunded” kõrge ettekujutatavuse hinnangu, kuid samal ajal peeti seda pigem abstraktseks. Samal ajal sai fraas “aktsiate rahaks tegemine” kõrge konkreetsushinnangu, kuid ei olnud sugugi nii lihtsasti vaimusilmas ette kujutatav. Seega pole abstraktsus ja ettekujutatavus väga lihtsalt ja üheselt kattuvad mõisted, kuid on siiski piisavalt sarnased, et inimene võiks hinnangu andmisel tajutavusest lähtuda.